Teistmoodi IT

Sissejuhatus

 Selle nädala materjal rääkis IT-lahendustest, mis aitavad nägemis- või liikumispuudega inimestel arvutit kasutada nt. ekraanilugejad, punktkirjamonitorid, eriklaviatuurid jne. Kes peaks selle kõige eest vastutama ja maksma?


IT või abivahend

 See tundub lihtne küsimus, aga tegelikult ei ole. Ratastool on selgelt sotsiaalvaldkond. Arvuti on selgelt IT. Aga mitmeks tuhande euroks maksev punktkirjamonitor? Ma arvan, et ei ole tähtis, mis kategooriasse asi kuulub, tähtis on, mida see inimese jaoks teeb. Kui vastus on "võimaldab töötada ja elus osaleda", siis on see põhiõiguse küsimus. Praegu Eestis sõltub rahastamine sellest, milline ametnik parajasti otsustab. See ei ole hea.


Mida teevad teised

 Rootsis ja Suurbritannias on süsteem selgem. Näiteks Suurbritannias katab "Access to Work" skeem töökohal vajalikud abivahendid, sealhulgas kallid ekraanilugejad. Loogika on lihtne: kui inimene saab tänu sellele töötada, on see investeering, mitte kulu.


Kuidas rahastada

 Hinnad on päris kõrged, JAWS maksab üle saja euro omaosalusega, punktkirjamonitorid veel rohkem. Enamik inimesi ei suuda seda ise kanda. Minu meelest peaks süsteem toimima nii, et riik katab baasvahendid, nagu prillide puhulgi. Tööandja vastutab töökohal vajalike kohanduste eest, praegu on see teoreetiline kohustus, aga praktikas ei tea paljud tööandjad, mida teha. Kool ja ülikool katavad õpinguteks vajaliku.


Kokkuvõtteks

 See ei ole tehniline küsimus, see on rohkem poliitiline küsimus. Millist ühiskonda me tahame? Kui tahame, et puudega inimene saaks iseseisvalt hakkama, peab süsteem olema selge ja rahastatud, mitte sõltuma ühegi ametniku tujust.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kolm põnevat IT lahendust

Arendus- ja ärimudelid

Uus meedia